On Travelling Alone

Categories Featured, Thoughts, Travel

Earlier this month I went to Lisbon – mainly to attend a conference, but also to tick off one of the cities on the very top of my to-visit list. Not really a sole purpose of the trip, but one I’d kind of looked forward to, was getting to travel alone. Even though I’ve now lived alone in Amsterdam for a few months, I still think that I don’t handle long periods of time on my own very well. The thought of discovering a completely new city on my own, staying alone at a hotel and having every single meal solo felt kind of daunting. But if my best friend can go and discover New York on her own, surely I can do four days in Lisbon.

Juuli alguses käisin Lissabonis – peamiselt ühe konverentsi pärast, aga suure rõõmuga läksin Portugali kaks päeva enne konverentsi, et lõpuks Lissaboniga tutvust teha. Pisut ootasin ka, et saaksin esimest korda elus korralikult päris üksinda reisida. Kuigi ma olen nüüd mitu kuud omapäi Amsterdamis elanud (siiski jagan korterit), tundub mulle siiani, et pikemat aega üksi olemisega ei saa ma hästi hakkama, nii et mõte sellest, et avastan täiesti uut linna, olen üksinda hotellis ja söön mitu korda päevas uhkes üksinduses, tundus päris kõhe. Aga kui mu parim sõber saab hakkama üksinda New Yorgis käimisega, siis kindlasti saan mina hakkama nelja päevaga Lissabonis.

(eestikeelne allpool)

lissabon reisiblogi

To be honest, I loved making all the decisions and only having myself to debate with on where to eat or which street to turn to. Want to have ice cream? Lets! Taking the tourist tram at 10pm? Why not! The worst little arguments on holidays are always about food and tired legs, so exploring alone I could really only follow my body, go up that one more hill or take a break for coffee exactly when I wanted to. I also get super nostalgic on holidays and do that thing when I want to go re-visit places before I leave, kind of as a good-bye. Guess what I did on my last evening in Lisbon? Had a big old walk to all the places I’d already been to and there was no one stopping me being overly nostalgic.

However, having meals alone on a cute bustling square in front of my hotel is only romantic for so long and to be honest holiday meals are quite boring and really just about nutrition, when you don’t have anyone to talk to. I really felt that Lisbon is the city to order countless glasses of wine (within reason, of course), talk about the high and the low, sit until the sun goes down and then comes up again and breathe that Southern European air. But I feel like there’s a limit to careless drinking when being alone and naturally, it’s not half as romantic, as you can imagine.

Then there’s the need for sharing everything I see, I’ve been through or eaten. Sometimes I just wish that my boyfriend, friends and family could see a recording of my eyes, so I wouldn’t make them go through the camera roll on my phone or retell every detail of my trip. Instagram Stories just isn’t the same, even though sharing my Lisbon highlights on there did make me feel like I have a few friends with me. I loved Lisbon, the streets, the food and the views, but I think I would have made some actual memories, when I’d had someone there with me, because memories really don’t really matter when you have noone to share them with.

So, fellow solo travellers – let me know how you do it! What are the pros and cons, how do you handle time on your own? Or is it just a star sign thing (might just be)?

lissabon eesti reisiblogi

lisbon streetview river view

largo residencia lisbon lissabon majutus booking com

Kui aus olla, siis oli väga mõnus kõik otsused ainult iseendaga läbi rääkida ning otsustada, mida süüa või millisesse tänavasse pöörata. Tahad jäätist süüa? Muidugi! Tundub hea mõte kell 10 õhtul turistitrammiga sõitma minna? Miks mitte! Reisides on kõige tüütumad nääklemised just selle üle, kus süüa või et kellelgi on jalad kõndimisest liiga väsinud, nii et vahelduseks oli väga hea kuulata ainult oma keha, vallutada veel üks mäekene või teha kohvipaus just siis kui tahtsin. Ma muutun reisides ka väga kiiresti nostalgiliseks selle üle, mis paari päeva eest möödunud on, nii et tahan alati viimasel päeval taasnäha kohti, kus ma juba käinud olen, justkui et linnaga hüvasti jätta. Mida ma viimasel Lissaboni-õhtul tegin? Muidugi jalutasin pikalt vanalinnas ja nautisin seda, et keegi ei kurtnud mu ülevoolava nostalgiahoo üle.

Samas, üksinda armsatel rahvast täis väljakutel lõunat süüa on ainult esimestel kordadel romantiline ning puhkuseeined muutuvad päris kiiresti igavaks ja lihtsalt toiduks, kui ei ole kellegagi lobiseda. Lissabon tundus mulle ka tõeliselt ideaalne linn selleks, et lõputute veiniklaaside (mõistlikkuse piires, loomulikult) taga maast ja ilmast rääkida, kuni päike loojub ja siis jälle tõuseb ja sooja Lõuna-Euroopa õhku nautida. Aga mul on tunne, et üksinda veinijoomisele on pisut rangemad piirid ja päris kindlalt ei ole see ka nii filmilikult romantiline.

Lisaks on mul ka suur ind jagada kõike, mida ma näen, söön või läbi elan. Mõnikord tahaks, et mu peika, pere või sõbrad näeksid lihtsalt lindistust kõigest, mida ma näen, et ma ei peaks neile tervet oma telefonigaleriid ette rullima või oma reisist iga väiksemat detaili üle rääkima (loomulikult ei küsi ma nende käest, kas kõik need pisiasjad ja pildid ka neid huvitavad). Instagram Stories ei ole ikka päris sama, kuigi Lissabonis olles videoid ja pilte jagades oli natuke tunne küll, et mõned sõbrad on minuga kaasas. Üldiselt mulle Lissabon väga meeldis ning õhtuti peikale helistades õhkas ta mitu korda, et ohh, küll mul tundub seal ikka mõnus olevat. Aga küllap oleks mul Lissabonist veelgi toredamad mälestused, kui ma oleksin kellegagi koos kohvikuid ja kitsaid tänavaid avastanud, sest mälestustel justkui ei ole mõtet, kui ei ole neid kellegagi jagada.

Nii et, sõbrad üksi reisijad – kuidas te seda teete! Mis on plussid-miinused, kuidas üksinda olles aega veeta? Või oleneb see ainult su tähtkujust (väga vabalt)?

lissabon puhkus reisiblogi

largo residencia lisbon lissabon majutus booking com kohvik cafe

lisbon streets lissabon reisiblogi

lisbon platform castle view

lissabon reisiblogi 2

2 thoughts on “On Travelling Alone

  1. Minu jaoks on ka just see suvi osaliselt langenud üksi reisimise tähe alla ehk siis tore kokkusattumus. Käisin Põhja-Norras ja Maltal, kusjuures mõlemal reisil külastasin sealelavat sõpra, aga neil oli ka teatud määral kohustusi erinevalt puhkavast minust, mistõttu osa ajast uudistasin üksi ringi. Lisaks veetsin lennufirma tõttu terve ööpäeva üksi ka Oslos. Nõustun igati sinu väljatoodud punktidega. Just eile võtsin kena merevaatega terrassil üksi smuuti, aga kõrvallaudades olevad seltskonnad suurendasid soovi seda iseenesest ilusat hetke oma lähedastega jagada. Ehk siis kuigi minu minu üksiolek oli ainult paiguti, siis tundsin samamoodi suurt soovi hetki jagada. Usun, et pikemalt üksi reisimine võiks minu jaoks kahtlemata üksik olla. Samas plaanin septembris olla paar päeva üksi Pariisis ja siis sõbrannaga koos Bordeaux’s, eks näib kuidas omal käel Pariisi avastamine mul õnnestub.

    1. Vot mulle tundub ka, et üldiselt ei ole üksi reisimisel häda midagi ja paar esimest päeva on kindlasti toredad, vabad ja mõnusad, aga lõpuks tulevad täpselt sellised smuutiga terrassil hetked, mis just rõhutavad seda üksiolemist ja üksindust. Samas selline üksinda seiklemine rongide-bussidega on ka päris tore. Ma usun, et sul on Pariisis väga mõnus ja tore kui see Bordeaux sõbrannaga kohtumine veel ees terendab!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *