Vahel mõtlen, miks kõik tähtsamad kultuuri-, moe- ja blogiüritused Tallinnas toimuvad, aga siis jõuan ikka ja alati sellele järeldusele, et niisama põnevuse pärast ei hakka keegi neid kuskil mujal linnas korraldama ja tegelikult on ka kogu sihtpublik Tallinnas kohe käe-jala juures olemas. See-eest on moesündmuste poolest Tartul eriti hästi läinud, sest vaid paarinädalase vahega toimuvad nii kunstikooli Mood-Performance-Tants kui ka Loomemajanduskeskuse korraldatav Antoniuse moeshow. Mis iseenesest on ka pisut imelik, sest kuipalju Tartus ikka seda fancyt moetarbijat publikut on?
Käisin sel aastal mõlemat showd vaatamas, MPTd vist kolmandat korda ja Antoniusel teist korda ning otsustasin, et omaette mõtisklemise asemel panen siin valjult kirja kõik mõtted, mis mul pähe tulid. Kui, siis ainult selleks, et ka Tallinna-Pärnu-Viljandi lugejad Tartu moe-eluga kurssi viia.
Kui juba fancy moepublik jutuks tuli, siis see on üks, mida tõesti Tartus ei ole. Tähendab, moepublik on igatahes, sest kellelegi on ju need piletid müüdud, aga need on pigem inimesed, kes ongi tõesti huvitatud noorte disainerite loomingust kui kunstist, etendusest, kvaliteetsest käsitööst ja ajatutest toodetest. Ei ole karvaseid ja sulelisi anusaagimeid ja ženjafokineid, kes fotoseina ees eputaksid või esireas sädeleksid. Publikus istuvad kas põnevil kunstitudengid või ärinaiselikud sõbrannad, kes on tulnud nautima üksteise seltskonda ja laval toimuvat, mitte kogu ümbritsevat melu või seltskonnameedia tähelepanu endal.
Võib-olla on asi selles, et tartlased ongi praktilisema loomuga. Või on just Tartus koos see loominguline tuumik, kes teeb oma asja (ja väga lahedat asja) ning kellele piisab laval toimuvast etendusest. Sest uskuge mind, loomingulisusest juba puudu ei tule! Mood-Performance-Tants on selline etendus, mis juba etendus ka on ning nende paari aasta tagune show Tervishoiu kõrgkoolis, kus Tauri Västriku modellid publiku eest läbi rulatasid, on vist aegade parim moeshow, kus ma kunagi käinud olen. Tegelikult ka selleaastane MPT oli nii sujuvalt ja köitvalt kokku pandud, et suurema osa ajast ma üritasin sammu pidada laval risti-rästi käivate modellidega ning unustasin vaikselt ära, et võiks mõned pildid ka sotsiaalmeediasse teha.
Üksinda kahe vaatuse vaheajal ERM fuajees ringi uitades hakkasin paratamatult MPTd ka ERKIga võrdlema ning tabasin end mõttelt, et Tartu vaba loovus vastandub Tallinna (mitte vähem loovate) tudengite puhul oluliselt kommertslikuma ja trendide laineharjal sõitva loominguga (näiteks Katrin Aasma Davai-särgid). Justkui Tartu noored teeksid midagi lahedat enda jaoks, mõtestavad oma loomingut läbi käeliste oskuste ja ühiskonnakriitika (näiteks Annika Kiidroni kritseldatud sloganid meeste pintsakutel), aga tallinlased selleks, et saada “pilti”, jääda Instagramis silma ja teha endale nime. Ja siis on Antoniuse moeshow seal vahepeal, oma ülima praktilisuse ja ready-to-wear disainidega, mis ei paku küll tohutut lavastuslikku vaatemängu, kuid peas hakkavad paratamatult liikuma mõtted, kuhu ühe või teise koti või kleidiga läheks (palun mulle kõik Kati Stimmeri kleidid!).
Üheltpoolt on alati kahju, et need Tartu üritused pakuvad elevust peamiselt ikka ainult tartlastele, kui Tallinna showdele sõidetakse ka kaugemalt kokku, teisalt on just tore neid omi asju siin vaatamas käia. Seda enam oli mul hea meel Antoniuse moeshow lõppedes kuulda, et järgmisel aastal ei ole enam Tartus kaht erinevat moeshowd, vaid üks suur, Antoniuse ja MPT hübriid, kampa veel Viljandi Omamood. Äkki sõidetakse siis hoopis selle pärast Tallinnast Tartusse ja avastatakse siit kõige värskemad tegijad?
(Siinkohal mainin ka, et sain mõlemat etendust külastada piletita, kuid ega see tegelikult eelnevas jutus mingit rolli ei mängi.)
Antoniuse moeshow pildid – minu tehtud, MPT pildid – Signe Milkov.