A Guide For Brands: Working With Bloggers

(eestikeelne allpool)

I’m back with another post in my series of “I wrote a thesis on blogging and need to share everything I found out”. Today’s bit focuses on tips for brands. Basically, interviewing the bloggers for my thesis, I realised that the expectations bloggers have for brands and for collaborations are totally different to brands’ idea of a collaboration – two pieces of the same puzzle that just didn’t seem to fit together! So if you have any PR friends, do share this with them, let’s make the blogging world better together! (One can dream!)

Dont’t Spam

There’s nothing worse than these e-mails where you only need to read two lines to understand that they’ve sent it to at least 50 bloggers. They always begin with “Dear Blogger!”, continued by an ode to how great their product is and how much they love your blog and how amazing it would be if you could be one of the first ones to try it. I much prefer e-mails that are addressed directly to me, where I can see that the brand representative is genuinely interested in me and my blog and it’s just overall human and sincere. My suggestion to brands is to do your research and select the bloggers that are a direct hit with your product and audience. I bet your results will actually be worth something more than a casual “Maybe we should do something with bloggers too?” for good measure.

Consider the Ethics

Ethics is kind of an abstract conception, but it’s worth a think whether it is actually okay to market alcohol through bloggers who are kind of role models to many young women, or consider the psychological and health effects any dietary supplements (Skinny teas? Smoothie detoxes?) could have on a young woman. I am aware that advertising isn’t the most angelic, transparent and ethical field of work, but maybe someone somewhere considers the readers in this way as well. Or does a survey of how bloggers have changed readers’ lifestyle and actions, I’d be the first one to read, please!

E-mails don’t rule the world

Around 99 percent of blog collaborations probably start with an e-mail, but my god, how nice it is to see your partners (clients, colleages – name them as you want) eye to eye, have a cup of coffee, brainstorm the best content ideas together and actually meet the person you’re hiring to market your product. I can bet that then the blogger is also so much more motivated to put their A-game into the content, if they know who they’re working with, what the campaign targets are etc. And again, if you do good reasearch in stage 1, then you don’t need to meet fifty random bloggers, you can meet five and get the quality over quantity.

Ground rules

Once you’ve met your partner in business, it’s so much easier to lay down some ground rules, such as is there a limit to how many pictures or words would you like the blogger to post, is there a time frame, what social media channels should also be included. I heard quite a few stories when I interviewed the bloggers for my thesis, where the blogger does the post as agreed and then the company isn’t happy with it, needs more pictures, a better CTA, more shares on social media. As in actual working life, contracts protect both side from any misunderstandings. Of course, bloggers should have a certain freedom regarding the content, because after all, they know best what their readers like or don’t like!

Credit

When you use pictures that a blogger’s taken in your communication, then it’s oh-so-nice to give credit to them. Let’s be honest, bloggers take damn good pictures with your products on them, so it’s a nice move to tag them in the pictures, the caption or the catalogue, because you get to use the pictures without organizing a whole photoshoot and paying at least three people. Just take that @thiscoolblogger moment. Thanks.

Worthy Pay

~Unpopular opinion~, but to some extent, I think it’s okay to work for free. Of course, the reward needs to be something at least a bit significant to compensate for the time spent on the blog post and photos (because that’s a way for bloggers to “make money“). When I’m approached with a collaboration offer and I do in fact ask for compensation, then a lot of the PRs tend to reply with a “sorry, we don’t have a budget for that” – well, maybe if you picked a handful of bloggers to incorporate in your campaign, you might also find the money, not just that one product, to reward the blogger with. It sounds like a real bloggers’ mantra, but it’s a time-consuming and thorough job – the pictures don’t take themselves and the text won’t write itself either!

Olen tagasi järjekordse postitusega seeriast “Kirjutasin blogimisest bakatöö ja nüüd pean teiega jupphaaval jagama kõike, mida ma avastasin”. Täna jagan seda osa oma tööst, mis keskendus ettevõtetele soovituste jagamisele. Kel eelmine “Kuidas brändidega koostööd teha?” osa veel lugemata on, võib pärast selle postituse lugemist ka selle ette võtta. Põhimõtteliselt mõistsin oma bakatööga, et blogijatel on brändidele ja koostöödele hoopis teistsugused ootused kui brändidel blogijatele ja need kaks pusletükki ei sobinud kohati üldse omavahel kokku. Nii et jagage seda postitust kõikide oma tuttavate PRidega, muudame koos blogimaailma paremaks! (Unistada ju võib!)

Ära spämmi!

Pole hullemat, kui need meilid, millest on juba pärast kaht rida aru saada, et see on saadetud pimekoopiana vähemalt 50le blogijale. Kiri algab stiilis “Hea blogija”, siis on pikk veendunud jutt selle kohta, KUI hea nende toode on ja siis pakutakse just sulle eksklusiivset võimalust seda toodet just oma lugejatele tutvustada. Palju toredamad on need meilid, mis algavad juba “Tere, Piia!” ning kust paistab läbi, et minu blogi on enne vähemalt sirvitud, võib-olla loetudki, parimal juhul pikemat aega silma peal hoitud ja kogu suhtumine on nii siiras, et minul (ja paljudel teistel blogijatel) tekib palju väiksem tahtmine sellele meilile hinnapakkumisega vastata ja neljal juhul viiest saada vastus, et firmal kahjuks ei ole eelarves raha ette nähtud… Kui teha rohkem eeltööd ja valida hoolikamalt välja need blogijad, kes toote turule toomisele tõeliselt kaasa võiksid aidata või kampaaniasõnumit täpselt õigetele inimestele levitada, on vast tulemused ka paremad ning koostöö jõuab kaugemale vanast heast “kuule, me peaks vist nende blogijatega ka midagi tegema?”

(Hea näide: Marieli postitused Uku keskusega. Esiteks, Viljandi tüdruk räägib kohalikust kaubanduskeskusest, teiseks, on Mariel veel ise gümnaasiumis, seega on tema jutt palju usutavam ka teistele kooliealistele, mitte ei soovita koolioutfitte ja vihikuid mõni 30ndates karjäärinaine.)

Mõtle veidi eetikale

Eetika on suur ja abstraktne sõna, aga üks asi, mis viimasel ajal mu sotsiaalset närvi krutib, on blogijate kasutamine alkoholireklaamis. Tegelikult on ju nii paljud blogilugejad alaealised ja üleüldse on ühiskonnas pigem levimas mõtteviis alkoholitarbimist piirata, siis miks seda süstida noortesse, kes vaatavad oma iidolitele suure tõenäosusega alt üles ja tahaksid osta samu huulepulkasid/kingi/jooke, mida nende sotsiaalmeedialemmikud. Sama teema on ka näiteks fitnessblogijate ja toidulisanditega. Ma aiman, et reklaamimaastik ei ole kõige puhtam, eetilisem ja kukupaim maailm, aga äkki keegi kuskil mõtleb ka sellele, kes tegelikult blogisid loevad. Või teeb mõne lugejate uuringu, ma paneksin end kohe lugemisjärjekorda, palun.

Meilid ei valitse maailma

Ilmselt algavad 99 protsenti koostöödest meili teel, aga issand, kui palju toredam on oma koostööpartnereid (kliente, kolleege – nimetage, kuidas tahate) silmast silma näha, kohvitassi taga ideid arutada ja koos brainstormida ja ühiseid lahendusi leida, tutvuda inimesega, kelle sa enda toodet reklaamima palkad jne. Suhteliselt suure tõenäosusega on ka blogija motiveeritum loodavasse sisusse panustama, kui ta teab, kellega ta koostööd teeb, miks tema postitus on vajalik ja kui teda võetakse kui väärilist tiimiliiget. Ja jälle, kui kohe juba valida välja vaid üksikud blogijad, keda kampaaniasse kutsuda, siis ei ole ka probleemi, et peaks viiekümne mitte nii hästi sobiva blogijaga kohtuma.

Reeglid paika!

Kui juba oled oma koostööpartneriga kokku saanud, on palju lihtsam ka koostöötingimustes kokku leppida, näiteks mis mahuks peaks blogija toodet kajastama, mis perioodil, milliseid sotsiaalmeediakanaleid kaasata. Olen kuulnud päris mitmest korrast, kui blogija justkui teeb postituse ära ja siis kirjutatakse talle, et eieiei, see pole üldse see, mis me tahtsime, tee nüüd uus ja parem ja üldse tee veel rohkem pilte meie toodetest. Nagu tegelikult ka päris tööelus, on lepingud selleks, et mõlemat poolt kaitsta ja palju lihtsam on igasuguseid võimalikke probleeme ennetada, kui hakata pärast üksteisele näpuga näitama. Muidugi, ei tasu unustada, et blogijatele võiks jääda nende loomevabadus, sest lõppude lõpuks teavad nemad oma lugejaid kõige paremini ning teavad, millised postitused neile meeldivad!

Credit

Kui kasutad oma turunduskommunikatsioonis blogija tehtud pilte, on hea toon viidata ka blogi autorile või piltide autorile. Sest olgem ausad, blogijad teevad häid pilte ja sina saad neid ise jagada ja kasutada (muidugi, kui olete selles kokku leppinud), ilma et peaksid terve fotoshoodi korraldama ja selleks vähemalt kolm inimest palkama. Lihtsalt oleks kena võtta üks @seetuusblogija hetk. Aitäh.

Vääriline tasu

~Ebapopulaarne arvamus~, aga mingi piirini on okei tasuta koostööd teha. Seda muidugi juhul, kui pakud blogijale mingit muud väärtust, mis tõesti on ka vääriline tema töö hulgaga (sest blogijad “teenivad” ka nii). Või kui lähtuda peamisest vastusest, mis ma PRidelt saanud olen, kui mainin, et reklaam blogis maksab ja nad vastavad, et “meil ei ole seda raha eelarves ette nähtud” – võib-olla kui sa valiksidki enda tootele sobivad üksikud blogijad, keda oma kampaaniasse haarata, siis leiaksid ka selle raha, et neid toetada, et saadagi kindlustatult kvaliteetne postitus. Küll aga ei ole vääriline tasu ühe arvustuse eest, olgu selleks siis kreem või uus pagaritoode, see sama pisike toode. Kõlab nagu blogijate sisseharjutatud mantra, aga blogimine on raske, aeganõudev ja põhjalik töö – pildid ei tee end ise ning ega tekstki end ise ei kirjuta!

Minu bakatööd saab lugeda SIIT! Muidugi ei arva ma, et kümme intervjuud panevad kõik blogimaailma reeglid paika ning kuna ma olen igal ajal, igast asendist valmis ükskõik kellega blogimisest rääkima, siis jään innukalt ootama teie mõtteid, seisukohti ja kommentaare nende ülaltoodud “reeglite” osas. Minu intervjueeritud blogijad olid vanuses 17– 30 ja blogimisstaažiga alates pooleteisest aastast kuni kümne aastani, nii et see, mis oli ühele täiesti vastuvõetamatu, oli teisele täiesti normaalne –  minu arvamus on kuskil seal kuldsel keskteel.