5 bands you totally need to listen!

I’m aware that the title sounds like I’m in the cast of the next chick-flick 00’s film, calling my bestie on my hamburger phone and gushing over some rockstar guy, but tbh, that’s exactly what I want to do, when I find another cool band. If EDM is your cup of tea, I don’t mind if you look away now, but any indie-loving pop-rock girls, plug in your earphones and get ready! Having been to quite a few gigs this year and wishing for the ~cool~ bands to come to this side of Europe, I decided to share with you five bands (one of them is just a solo guy, but with the skills of a whole band!) to brighten up your weekend and let those summertime sadness vibes flow away. I’m also very proud to introduce some pretty bomb-dot-com Estonian bands!

Postituse pealkiri kõlab küll nagu järjekordne 2000ndate tibifilm, milles peategelane helistab hamburgerikujulise telefoniga oma parimale sõbrale ja õhkab mõne rokkstaari üle, aga kui aus olla, siis täpselt nii ma tahaksingi teha, kui ma mõne laheda bändi avastan. Kui keegi teist kuulab pigem EDMi ja Power Hit Radiot, siis ma ei pahanda, kui te nüüd edasi ei loe, aga iga indiet armastav pop-roki tüdruk peaks nüüd küll kõrvaklapid arvutisse lükkama ja end valmis panema! Olen sel aastal mõnel toredal kontserdil käinud ja soovin igavesest ajast igavesti, et just need kõige tuusemad bändid ka siiapoole esinema tuleksid,  nii et mõtlesingi jagada teiega viit bändi (okei, üks neist on sooloartist, aga teeb üksinda terve bändi töö ära!), et nädalalõppu veidi sära tuua ja suvelõpu kurbust minema pühkida. Muidugi on mõned neist ka Eesti bändid, kelle esinemist ei pea õnneks terve maailma aja ootama (ja Eesti bände on ju kõige toredam toetada!).

BLOSSOMS

They’re a 70s looking bunch of guys that feel like a blast from the past, but actually have just rose to stardom in the last year or so. If you’re into funky vibes, leather jackets and hints to good old eighties pop-rock, then press play and you won’t regret. Just know that you’ll be refreshing their tour calendar like a mad woman, because these guys are about to get big and you’ll want to see them before anyone else thinks they’re cool.

Nad on üks punt kutte, kes oleks justkui 70ndatest välja astunud, aga on tegelikult alles eelmise aasta jooksul kuulsaks saanud. Kui teile meeldib mõnusalt funky muusika, nahktagides tüübid ja vihjed vanale heale kaheksakümnendate popile, siis vajutage play ja te ei kahetse. Lihtsalt võtke teadmiseks, et edaspidi värskendate nende tuurikalendrit nagu segased, sest varsti on nad kuulsad ja siis tahaks ikka ju olla nende seas, kes neid juba varem kuulas ja teadis. Või hoiate pöidlaid, et Positivus end kokku võtaks ja jälle lahedaid bände esinema kutsuks, mitte vanameistreid või ühe hiti EDM mehi. 

YOUNGR

Now he’s just plain awesome. On the radio (or you know, Spotify, if you’re not a grandma like me), his songs don’t sound like anything too revolutionary, but after hearing one of his songs on the radio, quite liking it and then doing a happy little squeal when the presenter said that he’s performing in Tallinn soon, I was ready to be converted. The boyfriend was also thrilled, because Youngr isn’t just another cute-guy-indie-pop-sensation, the man is a band! Below is one of his original songs, but if you’re looking for an awesome live artist, check out some of his bootlegs. He’s made London Grammar sound way less dramatic and bringing back hits from the nineties the way chokers are back and cool again.

See tüüp on lihtsalt lahe. Kuulsin juhuslikult raadiost üht tema lugu, mis oli tore, aga mitte midagi liiga erilist, kui aga Koit Raudsepp teatas, et ta esineb peagi Tallinnas hakkasin juba mõtlema, et polegi sel suvel ühelgi kontserdil käinud ja võiks ju minna. Mirko oli ka suhteliselt elevil, sest tema teadis (erinevalt minust), et Youngr ei ole järjekordne nunnu indie-popi kutt, aga mees nagu terve bänd! Panin siia ühe tema enda loo live-video, millest saab õige veidi aimu, kui tuusalt ta laivis ise kõik pillid sisse mängib ja kokku kõlama paneb, aga soovitan tema bootlege ka kuulata, et tema andest aru saada. Näiteks on ta pannud muidu suhteliselt dramaatilisena kõlava London Grammari hoopis teistmoodi elama ja toonud tagasi 90ndate tantsuhitte nii nagu chokerid ja võrksukad on tagasi. 

WHITE LIES

Okay, so White Lies are neither new nor undiscovered, but I managed to live a whole 19 years without knowing anything about them, so I thought I’d enlighten those of you who might be as blind to melancholy electronica as I was before I met my boyfriend. Their new album is a nice continuation to what they’re done before – think of daring guitars, powerful drums and the occasional synth with the addition of tragically poetic lyrics of love, kind of a mix between Hurts and The Killers (both have been a favourite at some point in my life). Bonus points for a very well-designed album cover! Although maybe you’d want to wait until the dark days of autumn to fully immerse yourself into their music, but for now, start with Summer Didn’t Change A Thing.

White Lies ei ole küll uus bänd ega ka mingi avastamata põrandaalune teema, aga ma näiteks suutsin terve oma teismeea elada nii, et mul polnud nende olemasolust õrna aimugi, nii et mõtlesin valgustada teisi endasuguseid, kes selle melanhoolse elektroonilise popi suhtes siiani pimeduses on elanud. Nende uus album on päris sujuv jätk sellele, mis nad siiani on teinud – parajalt kitarrisoolosid, kõva trummimäng ja aeg-ajalt mõni sündikäik, kõike kokku võtmas traagiliselt poeetiline lüürika, mis räägib otseloomulikult armastusest, justkui oleks kokku segatud Hurts ja The Killers (kes on mõlemad mingil eluhetkel mu suured lemmikud olnud). White Liesile ka selle postituse boonuspunktid väga kena albumidisaini eest! Nende muusikasse täielikult süvenemisega ootaksin ma võib-olla pimedate sügispäevadeni, aga praeguseks tehke algust näiteks looga “Summer didn’t change a thing”.

THE BOONDOCKS

It’s been four years since AM, the last album to come from Alex Turner and his comrades at the Arctic Monkeys and for a band so thrilling, exciting and captivating, that’s a long time to wait. So if we’re looking for alternatives in the local music scene, I present to you – The Boondocks. If there’s any band to carry the title “Arctic Monkeys of Estonia” then it’s these guys. I’m almost ashamed to admit that they’re younger than me, frankly it seems unbelievable for some 20something guys to have so much c o o l. Their live gigs always have a sexy smoky feel to them, they have their act and their style so perfectly together, up to the vintage shirts and the nonchalantly cool “pretend you’re a rockstar” thing, that if they were born somewhere like Iceland, Denmark or Ireland, they’d be world famous by now.

Arctic Monekyse viimase plaadi “AM” ilmumisest on juba rohkem kui kolm aastat möödas ja kui üks bänd teeb nii põnevat, kütkestavat ja kummistuslikku muusikat, siis see on pikk aeg uue muusika ootamiseks. Kui nüüd otsida Alex Turnerile ja semudele alternatiivi, võib-olla isegi kohalikku, siis ma pakun välja The Boondocksi. Kui üldse mõni bänd võiks kanda tiitlit Eesti Arctic Monkeys, siis need on nemad. Mul on isegi pisut kentsakas tunnistada, et nad on kõik minust nooremad, sest tundub uskumatu, et ühed noored kutid Pärnust võivad olla nii t u u s a d. Nende kontserdid on alati sellised paksu õhuga, isegi seksikad (rõve sõna, aga nii on) ja nende esitus on nii lihvitult paigas, alates kaltsukatest leitud triiksärkidest kuni hooletu rokkstaari olekuni, et kui nad oleksid sündinud vähemalt Islandil, Taanis või Iirimaal, oleksid nad praeguseks juba maailmakuulsad. 

The Werg

I’ve never thought that any kind of jazz-inspired music would be my cup of tea, neither have I had a soft spot for instrumental music. However that all changed, when I first heard The Werg. Their music is just super cosy, channeling the bohemian vibes of Tartu, the calm atmosphere of Saaremaa (where they’re from) and unlike quite a few other bands, they don’t have a specific seasonal feel, so their music is a very cheerful companion for any long road-trip, an evening of cycling, reading a book with a cup of tea or for a day at the beach.

Ma pole kunagi arvanud, et jazzilik muusika oleks minu maitse, samuti ei ole mulle meeldinud täielikult instrumentaalne muusika. Aga võta näpust, see kõik muutus, kui esimest korda The Wergi kuulsin! Nende muusika on nii mõnus ja kodune ning meenutab ühtaegu nii Tartu boheemlaslikku meeleolu kui ka Saaremaa rahulikku õhustikku (nad on sealt pärit ja kodusaar on korralikult loomingusse põimitud) ning erinevalt väga mitmetest teistest bändidest, ei ole nende muusikale minu jaoks kindlat hooaega külge jäänud, mis tähendab, et The Wergi lood on rõõmsaks kaaslaseks näiteks läbi Eesti road-tripile, õhtusele rattasõidule, teetassi seltsis raamatu lugemisele või pikale päevitusmaratonile Pärnu rannas.